Kodune tsinkimisprotsess
Kui oma eelmises postituses kirjeldasin oma esimest rooste eemaldamise kogemust kasutades selleks elektrolüüsi, siis sellega algaja keemiku katsetused ei lõppenud ja uues postituses räägin järgmisest elektrolüüsi rakendusvõimalusest, milleks on elektrokeemiline katmine e. galvaniseerimine.
Täpsemalt sellest, kuidas koduste vahenditega metalldetail tsingikihiga katta saavutamaks parama korrosiooni- ja kulumiskindluse ning, mis salata, ka ilusam pind/viimistlus.
Võrreldes kuumtsinkimisega, kus detail kastetakse vedela tsingi sisse (~460°C juures) on elektrokeemiliselt pealekantud tsingikiht õhem (70-100 µm vs 3-12 µm), mis võib sõltuvalt olukorrast olla hea ja oodatud tulemus või siis halb ja mittepiisav. Õhem kiht tähendab küll kehvemad kaitset korrosiooni ja kulumise vastu, kuid et tsingitud detaili mõõtmed ei muutu protsessi käigus märkimisväärselt, ei vaja detail täiendavat viimistlust (üle puurimist, -keermestamist). Samuti on sel moel tsinki peale kandes hõlpsam katta osasid, mis ei tohiks tsingikihti saada, sest tsinkimine ei toimu suurel temperatuuril, mis kattematerjali rikkuda võiks. Endale sobivat tsinkimise meetodit valides tasuks arvestada ka sellega, kuumtsingitud pinnale nakkub värv halvasti.